Kataloonia aeg

Märksõnad: Barcelona ja kolm nädalat hispaania keele kursust. Tean-tean, minna hispaania keelt õppima Katalooniasse on sama kummaline kui minna eesti keelt õppima näiteks Setumaale. Sildid säravad tänavatel vastu peamiselt katalaani keeles. Aga õnneks saab sellest hispaania ja prantsuse keele baasil päris palju aru. Eks näis, missuguse keele oskus mulle lõpuks külge jääb.
Päeva suurimaks katsumuseks osutus broneeritud korterisse jõudmine. Õigupoolest oli tegu väga hariva kogemusega: edaspidi ei piirdu ma võõras kohast ühest punktist teise jõudmiseks labase linnakaardi väljatrükkimisega, vaid võtan ette korraliku, pinnavorme kujutava geograafilise kaardi, ja tingimata koos näidatud kõrgustega! Sest üks ligikaudu ühe metroopeatuse pikkune vahemaa, mis tasasel maal ka vähese jalakäijataustaga inimest jalust ei raba, saab kolmekümnekraadises kuumuses koos pagasiga ülemäge rühkides hoopis uue tähenduse. Enda ees laiuvat treppi vaadates ei tundnud küll enam tavapärast sooja imetlust mägede ja kõrguste vastu... Oma vererõhu olukorrast ei olnud mul kohale jõudes aimugi, kuid nägu oli küll omandanud tooni, mille kõrval kahvatub ka kõige punasem keeduvähk. Ma kujuta ette mis suguharu liikmeks mind vastu võtnud perenaine oma uut üürnikku pidas.

Vaatepilt, mida ma EI taha oma teel näha kolmekümnekraadises leitsakus hingetuna oma pampudega ülesmäge vaarudes:

Aga minu mälu juures ununevad vaevad õnneks kiiresti, nii et juba pisut hiljem sukeldusin taas kuumusesse ja tegin linnatiiru, et kool üles leida ja linnast esmane ettekujutus saada.
Siinkohal on märksõnanks „suur“, sest isegi minusugusel kiirkõndijal kulus keskusesse jõudmiseks terve tund, ent korter ei asu sugugi mitte niivõrd linna servas. Nojah, selle tunni sisse jäid ka mõned liigsed siksakid. Jõudsin kiiduväärt järeldusele, et igapäevane jala linna minek ei ole sugugi võimatu missioon! Tagasitulek...njah, lõppude lõpuks on ju ka ühistransport olemas! Ent ma ei ole veel päris kindel, kumb tervisele suurema põntsu paneb: hingematvas kuumuses ülesmäge tormamine (muid liikumisviise/-kiirusi ei ole ma üldiselt suuteline arendama) või pool tundi külmkapis, st bussis. Ma ei suuda uskuda, et olen ainus, kellele EI meeldi leida end pärast 30kraadises õhus küpsemist pähe puhuvate külma õhu iilides. Lõppude lõpuks on ju võimalik kliimaseadet reguleerida ning eesmärgiks ei peaks võtma tehispolaarkeskkonna loomist, eks ole! (Kuid, olgem ausad, sellist äärmuslikkust kohtab paljudes teisteski kohtades.)
Teekonna linna muudavad takistusribaks loendamatud ristmikud valgusfooridega, nii et mul oli kange kiusatus läbida see tee malekellaga, et näha, kui palju minuteid ma lõppkokkuvõttes kaotan nende vale värvi tulega postide taga passides. Tänu 19. sajandi linnaplaneerijatele näeb Barcelona kesklinnast põhja poole jääv osa välja korrapärane ruudustik, mida lõhub vaid diagonaaline linna läbiv avenüü. Nii et suhteliselt lollikindel süsteem.

Esimesel nädalal koosnes meie pisike grupp peale minu veel ühest indialannast, agarast Bulgaaria tüdrukust ja ühest Briti noormehest, kelle tüdruksõber, nagu me mingil hetkel mingis kontekstis miskipärast teada saime, peab täiesti enesestmõistetavaks 150euroste kreemide ostmist. Aga tüüp ise oli tore. Meie neljapealist „väge“ juhatas üks mehhiklane.
Järgmised kaks nädalat möödusid samasuguses väikses grupis, kuid kuna kõik eelmised rühmakaaslased lahkusid, maandusin uues rühmas koos Austria abituriendiga, kes oli viimase aasta veetnud Equadoris (kas oleks mina oma keskkooliaastail osanud unistadagi sellistest asjadest!), Brasiilia onuga, kes oli võtnud kaks kuud töölt vabaks, et Hispaanias ringi reisida ja keelt õppida, ja ühe Prantsuse tüdrukuga, kelle Kolumbia-tausta tõttu oli ta keeleoskus raudselt lähemal õpetaja tasemele kui meie omale. (No nagunii jõudsin ma end mitu korda kiruda, et olin esimesel päeval testi tehes nii rumalalt ülipüüdlik olnud, mistõttu ma üldse nii kõrgel – ja minu tegelikust oskusest kaugelt kõrgemal – tasemel olin lõpetanud.) Jutuka brasiillase aktsent oli vahel nii tugev, et mul kadus järg sootuks käest, kuid õpetaja näis ta juttu siiski jälgivat, sest suutis minu jaoks mõistetamatuks jäävale mõminale täitsa adekvaatselt reageerida (aga ehk aitas teda ka ta portugali keele oskus). Tunnistan ausalt, et kahe lõunamaalasega võidu rääkijat minust ei ole, eriti kui ma keelt eriti oska ka. Nii väljendaski Brasiilia onu tunni lõpul muret, et miks küll minu häält jutujamistes kuulda ei ole... Põhjus ilmselge: kuni ma suudan peas oma mõtteidu kobamisi mingiks lausetaoliseks moodustiseks meisterdada, on teistel juba uus teema käsil. Ja teeb ikka vihaseks küll, kui ei tea, kuidas teisi veenda selles, et mu mõtted siiski ei ole nii primitiivsed, kui mu hispaaniakeelsetetst lausetest paistab...

Viimasel nädalal liitus meiega ka üks kanadalane (täpsemalt quebeclane), kellega koos oli tore aastaaegade vaheldumise ilu üle vaimustuda. Õpetajaks oli meil kuidagi hästi nukra näoga katalaan, kellel oli kalduvus vahel jutusoonele sattudes terve tund järjest otsesest õppetööst kõrvale kalduda ja igasugustel huvitavatel teemadel maanduda. Ega meil selle vastu midagi olnud, sest ega tänaval ju ei hüppa kohalikele ligi, et uurida, mis värk selle Kataloonia olukorraga siis ikkagi on. Nüüd aga saime väga huvitavaid asju teada. Jututeemaks ei olnud aga sugugi mitte ainult poliitiline olukord, näiteks üks päev kujunes täielikult „keelepäevaks“, mil arutelud juba väga lingvistiliseks kiskusid. Reeglina jätkus sama teema arutamine ka vahepausi ajal kooli terrassil.

Tutvusin ka ühe Itaalia tüdrukuga, kellega tänu meie sarnasele hispaania keele tasemele saime sobivas tempos seda ilusat keelt natuke hädisemaks väänata. Ta tutvustas mulle juba varasemast ajast tuttavat söögikohta, mis tundus lihtne ja mõnus, hoolimata seintelt kooruvast värvist. See-eest polnud tegemist turistilõksuga: ameeriklaste asemel tekitavad häälekat melu kohalikud ja teenindajaid tuiskavad ringi täitsa ebalõunamaalikult. Komplektlõuna portsud olid nii suured, et olin mitu päeva järjest sunnitud magustoidust loobuma – ja minu puhul on see midagi erakordset! Lõunalauas sai taas kinnitust minu legendarne aeglus söömisel: seekord tegin pika puuga ära isegi traditsiooniliselt aeglaselt söövale itaallasele. Ja samal ajal kui mina matsutasin pearoa kallal, suutsid kõrvallaua kohalikud kõik kolm käiku hinge alla visata. Njah, vast üksnes laiskloom suudaks minuga sel alal võistelda, sest mingit eukalüptilehte ei jaksaks ma ilmselt küll lõpmatuseni mäluda.

Kool korraldas ka tutvusmistuure eri vaatamisväärsustesse linnas. Muu hulgas viidi meid näiteks Horta labürinti. Mul on ausalt öeldes hea meel, et meie giid meid enne rohelisse labürinti lahti laskmist ikka üle luges, sest sealt rohelisusest keskplatsi üles leidmine ja pärast teisest nurgast väljapääsemine nõudis ikka omajagu aega ja ringitiirutamist. Ja natuke justkui mõnitusena mõjusid teiste viited ülevalt treppidelt, et „no tulge juba ometi, hakkame edasi minema“...aga me ju tõesti püüdsimegi sealt välja jõuda!
Ühel teisel pärastlõunal uudistasime Picasso muuseumi. Tunnistan, et ta looming ei kuulu just mu lemmikute hulka, kuid huvitav on näha ka ta varasemaid töid, mille puhul tuleb üllatusega tõdeda, et tegelikult oskas ta ka „tavalisi ilusaid“ pilte teha. Mingil hetkel mu tähelepanu vist siiski hajus, sest tabasin end silmitsemas keskendunult järjekordset ruutu seinal ja märkamas alles pildiallkirja uurides, et tegemist on plan de evacuación’iga. Loo moraal: kõik pole kunst, mis seinal on, isegi kui tegemist Picasso muuseumiga.

Omal käel läksin avastama šokolaadimuuseumi. Tegemist pole teab mis suure muuseumiga, kuid armas oli see, et koos piletiga pisteti pihku ka väike šokolaaditahvel! Erinevalt Brügge muuseumist oli seal vähem (näitlikku) infot, aga see-eest terve hulk vägevaid šokolaadiskulptuure: alates piiblistseenidest ja ahitektuurinäidetest ning lõpetades spordi- ja multifilmikangelastega. Ütle siis veel, et toiduga ei mängita! Natuke frustreeriv oli näha kõiki neid šokolaadiimesid klaasi taga, kuid see on täiesti mõistetav: kes see ikka muuseumi võõraste inimeste hambajälgi vaatama tuleks... Väljapaneku järel oli muidugi võimatu ära öelda tassikesest kuumast šokolaadist (ja tõesti sellest päris sulatatud poolpaksust šokolaadist, mitte lahjast kakaost)! Huvitav on see, et kuigi Hispaaniat üldiselt ju šokolaadiriigiks ei peeta, mängis ta tegelikult olulist rolli selle vastupandamatu maiuse levimise ajaloos. Nimelt just hispaanlased tõid šokolaadi 16. sajandi algul Euroopa mandrile ja just Barcelonas oli selles mõttes oluline sadam. Ka magusaks muudeti šokolaad Euroopas, sest siinstele asukatele oli selle algne mõru maitse liiga vänge. Teine huvipakkuv fakt on see, et kõige šokolaadimaiamate riikide edetabeli esimeste hulgas ei olnud näiteks Belgiat, samas kui Hispaania figureeris seal esikümnes. Samas paistab Kalevi maiusevalik küll oluliselt suurem olevat kui Hispaania kohalike šokolaadide oma. Tekkis kohe sportlik huvi uudistada lõpuks ära ka Brüsseli šokolaadimuuseum, et näha, mis versioon neil asjast on. Ei taha uskuda, et nad on samal seisukohal, et hispaanlased pugivad nendest oluliselt rohkem šokolaadi. Esikohal loomulikult šveitslased oma 10 kg šokolaadiga inimese kohta aastas. Iseasi muidugi, kui palju ikkagi sellest läheb päris kohalike arvele ja kui palju võib kirjutada turistide kraesse.

Kui nüüd sarnase teemaga jätkata, siis pean tunnistama, et päris mitu korda imestasin, kuidas hispaanlased küll lootusetult paksud pole, sest saia- ja saiakesekultuur on küll levinud – seejuures muidugi nisujahutoodete kultus. „Hommikukomplektid“ kõigis kohvikutes ja baarides sisaldavad lahkesti magusat sarvesaia ja kohvi. Tegelikult on korralikku traditsioonilist croissant’i üldse raske leida, sest kõik on magusad. Isegi minusugune sahharohoolik hakkab hommikuti neist loendamatutest saiakesepoodidest mööda tuhisedes heldimusega mõtlema vorstivõileivale...

Lõunaks oligi kõige kasulikum valida nn komplektmenüü ja õhtuks - kuidas kunagi. Lõuna-Euroopa jäigad söögitraditsioonid tunduvad aga ahvatlevad vaid seni, kuni just sina ei juhtu kuuluma nende õnnetute ridadesse, kes pärastlõunal, kella nelja ja poole kaheksa vahel, mõnusalt einestada tahaks. Ainus võimalus ongi hea õnnega pooleks mingi võileib kuskilt leida või teatud rahvusvaheliste burgeritega leppida... Sellistel õnnetutel toiduotsinguretkedel mõtlen heldimusega kodmaa „toitumisvabaduse“ peale: kui eliitrestorani ei roni, siis võid rahuga vist nosida ükskõik mida ja ükskõik mis ajal, ilma et keegi sellest paanikasse satuks. Ainus minus kummastust tekitav söögiharjumus, mis mulle praegu pähe hüppab, oleks vaid näites supi söömine hommikukohvi kõrvale. Muide, kui kedagi inimkatsete mõttes peaks huvitama, kuidas nt traditsioonilist itaallast infarkti äärele viia, siis võite vihjata pitsa või pastaroogade ja ketšupi kombinatsioonile (mis nende arvates tuleks vähemalt inimsusevastaseks kuriteoks tunnistada). Sellist tundlikku ja tulist reaktsioni, mis järgneb, ei ole eriti lihtne vist isegi poliitikateemadest välja pigistada.

Loodetavasti kuulus Sagrada Familia kirik ei pahanda, et koguni šokolaadimuuseumist enne teda juttu tehti. Tegemist siis kirik-ehitusplatsiga juba enam kui sajand. Ja karta on, et ka veel järgmisel kahekümnel aastal ei saa ilma Photoshopi abita kraanadest vaba pilte näha. Vahel tekib Eestis näiteks teetööde edenemist (loe: edenematust) vaadates mõte, et võiks selle samamoodi turismiobjektiks muuta, tuleb vaid leiutada juurde õige lugu ja tulevikulubadused...
Aga kuna detaile on rohkesti, siis on ka mõistetav, miks kogu see nikerdamine nii otsatult aega võtab. Tasapisi tilgub ka tööde jätkamiseks vajalik raha, mida saadakse inimeste annetustest ja muust „turismitulust“.

Selline peaks see "püha perekonna" kirik kord aastakümnete järel välja nägema.Kasutasime ka võimalust tornidesse ronida. Õigupoolest pidime tasulise liftiga üles sõitma ja siis orientereusime-keerutasime alla, ise muretsedes, et kas õhtul ikka üle ka kontrollitakse, et viimne kui udupea turist on sealt väljapääsu leidnud... Meie õpetaja, kes oli tudengipõlves seal töötanud, selgitas, et ülesminekuks ei ole trepid suletud sugugi mitte raha väljapressimiseks, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel, sest liiga sageli juhtus, et inimestele meenus alles poolel teel imekitsastes trepikäikudes enam kui kolmekümnekraadises leitsakus ülespoole rühkides, et neil on paaniline kõrgusekartus, klaustrooobia, südamerike või mis tahes muu häda, mis nad trepiavale täielikuks tropiks tarretas, mistõttu tuli algatada ulatuslik masside evakueerimine, mis sellistes kitsastes tingimustes oli tõeliselt keeruline ettevõtmine. Seega tundub selline korraldus igati mõistetav, kui mõelda, et trepikäik võimaldas tõesti isegi kahel saledal inimesel teineteisest mööduda vaid hädavaevu (ja mitte just kõige diskreetsemalt distantsi hoides...).

Sagrada Familia pole kaugeltki mitte ainus Gaudi mõtte- ja kätetöö linnas. Barcelonat loetaksegi ju Gaudi linnaks, kuigi samas ei tasu muidugi postkaardi järgi ette kujutada, et just selline piparkoogimajadega multikamaailm see ongi. Pigem on vaatamisväärsused kuritahtlikult mööda linna laiali pillutatud, nii et annab ikka logistikut mängida nende külastamise kombineerimisel. Aga muidugi kahju, et rohkem Gaudi sarnaseid veidrikke polnud, ma heameelega elakski linnaosas, kus kõik ehitised sellises mõnusas pehmas ümaras vormis on. Kuna mu elupaik asus kohe pargi külje all, siblisin nii mõnelgi õhtul sinna. Muidu väga armas koht ja lisaks igasugustele Gaudi veidrustele sai sealt nautida ka linnavaadet, kuid vot pildistamisel said igale fotole justkui mingi paketiga kaasa ka mitu hulga turiste koos oma kaameratega. Vaene sisalik/salamander (mõne allika järgi koguni draakon) oli ikka täielikult üleekspluateeritud.

Casa Batlló, mille loomisel on inspiratsiooniks olnud meretemaatika (üldse oligi Gaudi suur looduslike vormide ja elementide austaja, nii et tema töödes pole raske arhitektile eeskujuks olnud objekte ära arvata).Elemente Gaudi stiilist ja töödest.Nädalavahetus tuli kasulikult kasutada linnast välja pääsemiseks, sest olgu üks suurlinn nii kena kui tahes ja nii vaatamisväärsusi täis kui tahes, suurlinnaks ja minu energiavampiiriks jääb ta ikkagi. Seega Montserrati klooster kummalisel kohal kummaliste mägede vahel asus just parajal kaugusel, et päevaks sinna põgeneda. Kuigi mäe otsa suundus suur turistidesumm, hajusid nad kuidagi eri radadele, nii et lõpuks ometi sai õndsas rahus natuke inimmassidest eemal olla. Orienteerusime püüdlikult, aeg-ajalt vaheldumisi kaarti ja radade tähistust kirudes, kuid ilusa matkatiiru tegime ära! Ma enam ei mäletagi, kas oligi see päev, mil mu sammumõõtja näitas rekordilist 37 000 sammu (arvestamata kodus siblitud samme).

Imehea Eesti õuna reklaam kõrgustes (kahju vaid, et õun ise pildilt hästi välja ei paista). Kataloonia rahvuspüha puhul 11. septembril oli meilgi ootamatult vaba päev. Huvitaval kombel ei tähista katalaanid vastupidiselt vist üldisele tavale oma rahvuspühana mitte võidu, vaid kaotuse päeva, mil nende esivanemad 1714. aastal Hispaania pärilussõja tulemusena pidid oma iseseisvuspüüdluste lüüasaamist tunnistama. Sammhaaval on see autonoomne piirkond aga taas liikumas „oma“ suunas. Mäletan, kuidas näiteks andaluuslased vangutasid oma põhjapooslete kaasmaalaste suhtes päid, mõistmata mis häda neil seal on kogu aeg seda separatismi joont ajada. Eestlastel peaks oma mineviku tõttu vist olema lihtsam nende püüdlusi mõista...
Poliitilisi avaldusi leidus neil päevil rohkesti, lisaks kogu linnale tooni andvatele puna-kollatriibulistele lippudele majade küljes võis näha ka arvukaid "võlts-batmane", suur lipp keebiks taga.

Tähelepanu auto numbrimärgile!Viimasel nädalal tekkis kahtlus, et hakkasin sealse kliimaga juba ära harjuma, nii et kui ilmateates lubati vaid 26 soojakraadi, siis krabasin välja minnes küll kampsuni kaasa...
Jal õpuks ometi õppisin ka õigesti kõndima: juba mitmel korral olen teinud meeleheitlikke baleriiniliigutusi, et maja juurest alla viival libedal kõnniteel püsti jääda. Kui nüüd ühel hommikul tahtmatult oma etteastet ka ühe perekonna ees kordasin, õpetas pereisa mind abivalmilt, et pean kõndima tumedatel kividel, mitte heledatel. Ja tõepoolest – see toimis! Muidugi tekkis küsimus, et miks siis ei oleks võinud kõik kivid sellised ohutud olla, aga no olgem õnnelikud, et ei oldud otsustatud mingit mustrit sinna maha luua, mis oleks inimesed justkui keksu kalpsama sundinud!

Neljapäevast pühapäevani sai Montjuici mäe jalamil õhtupimeduses näha purskkaevude värvi- ja muusikaetendust, kus mitme tunni jooksul või lummatult süveneda eri stiili muusika taustal (ja sellega ühes rütmis) vahelduvate värvilahenduste ja muutuvate veejugade kombinatsioonile. Üks kohalik ei suutnud ära imestada, et täiskasvanud inimesed hordidena sellist asja vaatama voolavad, aga vähemalt esimesel korral oli vaatepilt igati köitev! Massid hakkasid tasapisi treppidel paremaid kohti sisse võtma juba enne hämardumist.

Tegemist on muidugi poolöise eluviisiga lõunamaaga, ja seda on näha paljudest märkidest: teleprogrammide prime time ei alga enne 21, filme enne kümmet oodata ei maksa ja kinno võib minna ka kesköisele seansile. Ööklubid avavad uksed sageli alles kell üks, kuid kuuldavasti enne 2-3 end sinna kohale vedada ei tasu. Aga näiteks taksojuht tervitab sind kella nelja ajal öösel sõnadega Buenos dias, ehk siis tere päevast/hommikust.

Just sellise hilise telekava tõttu jäi pooleli ka põneva öise debati jälgimine: teemaks igati hispaanialik härjavõitlus. Olgu öeldud, et Hispaanias on vist küll võimatu vaadata nädal otsa uudiseid, ilma et sealt käiks läbi järjekordne teade kuskil härja ette jäänu kohta. Ja loomulikult ei ole asi selles, et härg oleks ootamatult hulluks läinud, vaid eelenevalt on õnnetu loom pistetud kuskile tänavale, kus teda kari inimesi torgib ja tigedaks ajab ja tema eest plehku pista üritab. Aga tuleb tunnistada, et erilist kaastunnet ma nende tigedaks aetud loomade sarvi tunda saanute vastu ei tunne. Sest selline loomapiinamine on lihtsalt õõvastav. Ometi võib reportaažides näha kohalviibijate innustunult säravaid silmi: milline eriline sündmus, kui vahva!
Ja härgadega ettevõtmisi on neil lõputult: lisaks traditsioonilisele härjavõitlusareenil toimuvale korraldatakse eri variatsioonidega jookse tänaval, samuti on teatud kohtades traditsioon, et vaesele loomale seotakse põlevad takud vms sarvede ümber ja lustitakse siis tema eest põgenedes. Härjavõitluste tulised pooldajad rõhuvad muudkui traditsioonile, kinnitades, et tegemist millegi väga ülla ja ajaloolisega, ning pealegi tekkivat teadlaste kinnitusel niimoodi koheldaval härjal organismis õnnehormoone. No teate, mis üllast „spordialast“ siin juttu saab olla, kui puudub igasugune võrdsus! Minu meelest tuleks vahelduseks korraldada selline härjavõitlus, kus tingimused ongi tõesti võrdsed: kui on üks härg, siis olgu ka üks toreadoor, ilma abilisteta ja ilma võimaluseta igal ajal üle aia kalpsata. Sama ka nendel tobedatel härjajooksudel: iga jooksja kohta üks härg. Ja ei mingeid varjumisvõimalusi. Vast see suretaks lõpuks sellise sadistliku traditsiooni välja. Või, õigupoolest suretaks see välja võimalikud härjavõitlejad – sõna kõige otsesemas mõttes.

Et ei tekiks seda va teise silmas pinnu märkamise ja enda omas palgi mittenägemise olukorda, siis üritasin mõelda mõnele Eesti traditsioonile, mis võiks sarnast poleemikat tekitada, sest kujutan ette, et ega mulle ka vist ei meeldiks, kui mingi meile igiomase kombe pärast ma kogu aeg mingitelt kaugetelt võõrastelt etteheiteid taluma peaks. Aga ei suutnudki meenutada. Jaanitule ajal kargame küll üle lõkke, aga siis on see sõna otseses mõttes meie oma nahk, millega riskime, mitte aga mõne kõrvalise süütu neljajalgse oma.

Järgnevalt härjavõitluse traagika natuke teisest aspektist (need tegelased olid osa Andaluusia tutvustamise päevadest).

Tegelikult jäi neisse päevadesse muidugi veelgi rohkem: teadusmuuseum, 3D-kino, Kataloonia muuseum, rand, kuulsal Las Ramblase promenaadil teiste turistide summas loendamatute suveniirvidinate ja kunstnike tööde uudistamine, Tibidabo mäe otsast linnavaate nautimine, lõputud ringikeerutamised kesklinna Gooti kvartali kitsastel hämaratel tänavatel, tänavamuusikute kontserdid ja saltomeistrite esinemised katedraali ees, Jaapani-Argentiina restoran (nojah, miks ka mitte?), istumised suvesoojas õhtuhämaruses jne. Kuid romaan ja lugeja lõplikult ära tüütamine pole pragu eesmärgiks, seega on paras aeg punkt panna. (Halvemal juhul oli õige hetke juba mõni aeg tagasi...)

Natuke rohkem pilte leiab siit.

Musta Mandri hetked

Alustuseks ikka kõige olulisemast, mille pärast paljud Aafrikas sihtpunkti valides just Keenia kasuks otsustavad - loomad (ja eelkõige Maasai Mara rahvuspark)! Oh, süda läheb taas soojaks, mõeldes armsatele mitmejalgsetele karvastele ja siledatele, triibulistele ja laigulistele, sarvilistele ja nudipeadele ja lihtsalt kirjeldamatutele elukatele, kellele tahaks siinkohal avaldada tänusõnad kannatlikkuse ja meeldiva koostöö eest poseerimisel! Väga kena neist, et nad end sugugi meie tüütust safaridžiibist ja vaimustuspiuksudest häirida ei lasknud, kusjuures mõned pohhuistlikumad lõvid-gepardid oma kauni kasukaga isegi lahkelt auto külge puhtamaks silusid.
Aga et üldse loomadeni jõuda, tuli kõigepealt läbida kuumaastikust kordi hullem “maantee” – miskipärast just sellise alusetult austava nimetusega viidatakse lineaarsele aukudekogumikule, mis ühendab pealinna Nairobit ning maailma üheks erilisemaks rahvuspargiks ja Keenia peamiseks turismimagnetiks olevat Maasai Marat. Põhjendatult soovitatakse südamehaigetel otsustada lennusõidu kasuks, sest tegemist on isegi meie Eesti väiksematel maanteedel karastunud hingedele raske katsumusega. Põhireegel oli hambad kõvasti kokku suruda ja end turvavööga tihedasti istme külge sikutada – mis muidugi ei vabastanud raputamisrõõmust. Ilmselgelt läbisime vertikaalsel suunal olulisemalt pikema maa kui horisontaalis. Ja liigagi sageli käis peast läbi soov paluda juhil sõita hoopis tee KÕRVAL, kas või maantekraavis või põllul, sest hullem pinnas ei oleks seal saanud küll olla... Pärast paaritunnist sõitu olin küll kindlal veendumusel, et oma kohale ei ole jäänud püsima ükski siseorgan. Kuid nii uskumatu kui see ka pole, harjus isegi sellega (pidime nii mõnegi sedalaadi tee läbima ühest pargist teise kulgedes) ja õppisime koguni häirimatult tukastama sellisest raputamisest hoolimata. Kui kord vaatepildi pideva hüplemisega ära harjutud sai, võisime mõnuga ka välja piiluda. Ja vaadata oli nii mõndagi. Päris omapärased olid muidugi külad, kus aju ei jõudnud ära imestada kõikide nende võimaluste üle, mida silm märgata jaksas! Küll kuulutas silt u nelja ruutmeetri suuruse kuuri seinal Paradise Hotel’i check-in’i, nurgataguses urkas reklaamis end uhkelt Latest Style Fashion Clothes, küll pakuti fast passport service’it (täitsa võimalik, et oleksime ka endale sealt paar passi sõidu pealt krabada võinud) ja ilmselt kõike muud, mida hing aga ihanud oleks. Tooniandvaks “elemendiks” on nii linnas kui maal aga midagi pea peal kandvad inimesed. Lihtsalt uskumatu, mida kõike on võimalik peanupu otsas transportida: meist saalisid mööda suured pambud, sibulakotid, haokubud, lihtsalt potid-kausid (ja seal all peidus muidugi ka inimene!). Ja ei mingit ettevaatlikku koperdamist-hiilimist! Ka sellise kandamiga liiguti tavakiirusega ning ei olnud probleemi teed ületades pead hoogsalt mõlemale poole vaadates keerutada. Vot, millise ressursi oleme euromaailmas kasutamata jätnud (tõsi, selle vana traditsiooni natuke kohandatud/modernset varianti õnnestus mul kord näha Brüsseli peamisel ostutänaval, kus inimeste vahel loovis vägev mustanahaline mamma, kel pea peal ... mikrolaineahi!).

Euroopas oleme harjunud inimeste ringisagimisena – ja kõik see tormamine tundub igati mõtestatud. Aafrikas toimub ilmselt sama eesmärgikindel liikumine, mis aga võõramaalasele võib täiesti mõistetamatu tunduda. Näiteks linnast väljas võib näha kilomeetrite pikkuse maantelõigu servas inimesi lihtsalt kõndimas, justnagu oleks äsja lõppenud mingi külapidu. Kuhu? Mis eesmärgil? Tõesti ei kujuta ettegi, sest läheduses ei paista ainsatki asustatud paika või põllumaad, inimestevood lihtsalt kulgevad. Kes ära väsib, istub sinnasamasse teeserva, võimaluselt mingitki varju otsides. Sama ka linnades – murulappe ja kõnniteid asustavad istujad ja pikutajad on lausa reegliks. Lõuna-Keenias on see vaatepilt eriti omapärane tänu masai meeste traditsioonilisele erkpunasele tekile/sallile, mida tõesti kõik usinalt kandsid. Sellised punased liikuvad täpikesed (kelle käes lähemalt vaadates reeglina ka oda võis märgata!) särasid kontrastselt rohelise maastiku taustal. Ja maastik oli tõesti rohekas, mitte pruun, nagu võiks oodata pärast mitmekuist kuivaperioodi. Kuid nagu selgus, on kliimamuutused ka Aafrikas oma mõju avaldanud, nii et varasemad selged piirid vihma- ja kuivaperioodide vahel on hägustunud ning vihm võib üllatada päris suvalisel ajal. Eks meiegi äratasime omajagu tähelepanu. Heledama näolapiga tegelastega ollakse küll harjunud, kuid need äratavad endiselt tähelepanu. Seega vahel olime nagu päris VIPid: vehkisime, kuis jaksasime, sest lehvitamise komme on paljudele keenialastele sügavalt sisse juurdunud ja mõned tunduvad sellest väga vaimustuses olevat. Eks rõõmsalt auto juurde silkavad lapsed loodavad ka mingit nänni saada. Samas on rohkesti neid, kes lihtsalt lahkelt kaugelt käe tervituseks tõstavad. Markantseima hetkena on mällu sööbinud aga pilt, kus üks väike põngerjas on tänavaäärse maja seina juures just lõpetamas oma “asjatoiminguid” (ja mille tõestus kõrgub lausa kaugelt silma...) ning vehib, ise veel kükakil olles, meie autole silmade särades ennastunustavalt järele. Siin sürreaalne moment. Seal lihtsalt hetk igapäevaelust.
Ja siis nad lõpuks tulidki - kauaotsitud loomad, kelle nimel sellised kannatused ette võetud said! Esimesena jäi kaamera ette sebra, täpsemalt öeldes Grevy sebra – jaa-jaa, tuli välja, et mitte iga mustavalgetriibuline ei ole lihtsalt suvaline sebra, vaid et neid lausa mitut sorti! Üldse kujunes reis väga harivaks. Kui esimesed kaks päeva ristisime kõik saledad neljajalgsed sarvilised mingiteks eksootilisteks kitselisteks (siinkohal vabandused zooloogide ees!), siis tegelikult ilmnes, et tegemist ikkagi väga mitme hoopis eri loomaga: impala, Thomsoni gasell, nn muidugasell. Nendega lähedasteks osutusid ka Oryx gasell ja eesti keeli vesivohluks nimetatud tegelane. Meeldejääv oli ka väike armas dik-dik.

Kahe eri liigist sebra vahel erinevuste leidmine peaks olema lihtsam kui nii mõnigi leia-kümme-erinevust-piltülesanne!

Omaette elamuse pakkusid muidugi kaelkirjakud – milline vahva elukas ikka leiutatud! Korraga nii graatsiline kui ka koomilisevõitu, kui ta oma erilisel võnkuval kõnnakul (selle kohta on koguni omaette sõna, mis mul juba ununenud) ringi kulgeb või siis peadpidi põõsas süüa nosib. Ja huvitaval kombel ei olnud ma varem märganudki, et kaelkirjakute “muster” võib olla ikka sootuks erinev (aga vaevalt, et väga paljud teisedki Euroopa kiviseinade vahel istujad kaelkirjaku laikude eripära kallal pead murravad...). Aga tuleb välja, et ringi laseb selle pikakaelalise lausa kaheksa eri alaliiki! (Keenias esindatud siiski vaid kolm.) Üldiselt võivadki nad suhteliselt muretult ringi “võnkuda”, sest reeglina ükski kiskja täiskasvanud ja tervele kirjakule ohtu ei kujuta, välja arvatud juues, sest selleks peab see omapärase anatoomiaga loom tegema tublisti akrobaatikat, et oma peake ligi nelja meetri kõrguselt maapinnani tuua. Tegelikult olevat neil veel väga kaval süsteem verevarustuse tagamiseks peaaegu igas olukorras, sest vastasel juhul viskaks õnnetul kaelkirjakul väga äkki nii madalalt pead tõstes lihtsalt pildi eest. Emake loodus on ikka kirjeldamatult nutikas, eks!
Ka elevandid olid oma tasemel: rahulikud ja majesteetlikud, laveerides vajadusel viisakalt ka autode vahelt läbi, kuigi ilmselgelt ei oleks neile probleemiks olnud need tüütud turisteidepuntrad koos autodega lihtsalt eest lükata. Õnnestus näha ka pisikest (kui sellise looma puhul “pisiksusest” üldse rääkida saab) elevandikest, aga teda pildile saada oli väga raske, sest suurte grupp hoidis teda kaitseks kiivalt endi vahel. Jah, mis neil hiiglastel üldiselt viga – kui nad juba paraja suuruseni jõuavad, ei ole seal ainsatki looduslikku vaenlast, kes neid tõesti ohustada võiks. Majesteetlikkus kadus aga jõekaldale jõudes, siis lustisid nii suured kui väiksed – kuid mitte vees, vaid liivas. Mulle kui veemõnude harrastajale jäi muidugi uduseks, mis lõbu pakub end keskpäevases ekvatoriaalkuumuses liivaga ülepuistamine, kuid teatavasti tegu tarkade loomadega, nii et küll teavad, mis teevad! Aga sümpaatsed ja abivalmid loomad igatahes: kui üks õnnetuke suutis end lustimishoos nii osavalt libedale kaldamudale külili keerata, et ka pärast pikka siputamist püsti saada ei suutnud, tulid teised osavõtlikult teda lontidega togima-toetama.
Seevastu teiste paksunahaliste – jõehobude – maine sai me silmis küll kõvasti kannatada. Jaa-jaa, tean küll, et tegu ühe agressivseima elukaga selles piirkonnas, aga olles kogu elu näinud vaid armsaid helerohelisi poroloonjõehobusid ja loomaaias lustlikult hüppeid tegevat jõehobupoega, ei oleks siiski oodanud, et tõepoolest meie paat jõehobupapat nii ärritab, et ta seda lausa taga ajama viitsib hakata, hiilides mitu meetrit vee all lähemale, et siis oma lõugade ulatust demonstreerides välja hüpata. Kui mõelda, et tegemist ei ole ju mitte kiskja, vaid rohusööjaga, siis tekib küll tahtmine tõstatada küsimus taimetoitluse kasulikkusest... Ma piilusin murelikult meie paadi ainsat mootorit, samal ajal kui meie giid juhendas, et madalas vees ei tasu jõehobuga võidu plagada, pigem tasub sügavasse vette minna, sest see põhja pidi ringi roniv elukas ei suuda üle mõne minuti vee all olla – aga me ei tundnud end sugugi julgustatuna... (ja olgu mainitud, et samas järves elutsesid ka krokodillid) Järgmine “julgustus” tuli autojuhilt, kes enne järveäärsesse telkimispaika jõudes hoolitsevalt päris, kas meil ikka taskulambid kaasas, sest “need on kasulikud öösel vetsu minnes, sest jõehobud kardavad tuld”. Kõõks! Jõehobudega tualeti jagamisest safari kirjelduses küll midagi juttu ei olnud! Vaene Ameerika tüdruk istus pool ööd oma telgis üleval, vehkides ilmselt aeg-ajalt ennetuse mõttes taskulambiga ja kuulates hirmuga ööst kostuvaid häälitsusi (millest, tõsi küll, osa võis naabertelgi sakslase norskamise arvele panna...). Tegelikult olid samavõrd hirmuäratavad ühed prussakalised, tänu kellele sai mõiste “suur prussakas” päris uue tähenduse. Tegelikult ei olnudki närvide pisut krussiminekuks sugugi mitte vajalikud hiigelsuured loomad; aitas ka pimedusest, vilkuvast taskulambivalgusest ja kahtlastest häälitsustest (mida päris rohkesti kuulda oli) – ja juba maalis kujutlusvõime vägevaid pilte. Meenub, kuidas ma kord võitlesin mitu minutit ennastsalgavalt kahtlase uksepraos luurava võõrkehaga, keda pidasin kindlalt mingiks kurjade kavatsustega mürgielukaks... ja mis lõpuks osutus kuivanud puuleheks... Üldse kujunes “jõehobupäev” päris seiklusrikkaks. Pärast kurja eluka piiramisrõngast pääsemist liuglesime saarekese poole, jõudsime silmata hetkeks ka vette sööstvat krokodilli ning vaadata, kuidas kalakotkas osavalt kala napsab. Siis aga jäime äiksetormi kätte, nii et olime sunnitud kibekähku saarele tormama. Giid viis meid kuskile kohalike juurde majakesse (häbiga pean tunnistama, et esimesel hetkel pidasin seda hoonet kuuriks, aga tegelikult oli tegu ikkagi elamuga – nojah, üks ruum, mis mahutas kõike võimalikku). See väike “kõrvalepõige” ei olnud kavas ja kujunes seega päris reaalseks, ebaturistlikuks ja ehedaks Aafrika elamuseks. Lõpuks kogunes meid vihmavarju terve hulk: meie, giid, mõned kohalikud, samuti ilmselt paar last (neist andsid esialgu tunnistust küll vaid suured pimeduses helendavad silmad); üle ukseläve kappas lisaks sisse mitu koera, ühel neist kukil ratsutamas väike tibu. Ja kui silmad lõpuks hämarusega harjunud olid, nägime ruumis pikutamas veel kolme kitsekest, neist üks alles vastsündinu. Nagu oleks äkki Noa laevale sattunud!
Ei tea, kas märkasite, aga mainimata jäi veel üks, tinglikult kiskjateks klassifitseerimist lubav liik, mille esindajaid tegelikult samuti väga palju kohtas ja mida väljasuremisoht veel küll kaugeltki ei ähvarda: just see liik. Vahel mõtisklesin, kas mõni loom ka huviga meiesuguseid jälgis, juhtides näiteks oma poegade tähelepanu sellele, et “ah, need valged minibussid on jamad, aga vot vaadake seda Toyota Land Cruiserit, seda pole ammu näinud – ja on ikka julge liik, ei lase end meist üldse häirida!”.

Pärast safarit sai tehtud väike vahepeatus taas Nairobis, kus mu reisikaaslase sõprade juures me “baas” asus. Tegelikult pealinnas eriti “vabalt” me ringi ei liikunudki, välja arvatud üks jalutuskäik ostukeskusesse; millest on tegelikult natuke kahjugi – oleks näinud vast rohkemgi “ehedat” Keenia linnaelu. Kuid teisest küljest jällegi: olles näinud juba liigagi palju Kalašnikovidega ja ka muidu vägevalt varustatud politseinikke ringi liikumas, siis tekkis mõte, et ehk ongi parem oma silmaringi selles konkreetses kohas mitte liiga palju avardada. Lõppude lõpuks ei tekkinud ju ka sõnaleiutis Nairobbery niisama nalja pärast... Ega otseseid vaatamisväärsusi või vanu ehitisi Nairobis olegi. Põhitähelepanu tõmbab endale taas kontrast, kus samasse stseeni mahuvad paljasjalgsed ringilonkijad ja hirmkallites autodes kihutajad, pisikesed osmikud ning neist müüri ja okastraadiga eraldatud uhked majadekompleksid. Liikluse muudavad hektiliseks matatud – väiksed minibussid-taksod-marsuudikad. See on küll odavaim moodus kuskile jõudmiseks, kuid nõrganärvilisi turiste regelina hoiatatakse nende eest... Ja tõepoolest, need üllatavalt suurel hulgal inimesi täis topitud karbikesed nõelusid läbi enam-vähem kõigist võimalikest ja võimatutest avaustest liikulusvoos, vaevumata hoogu aeglustama. Heal juhul vehiti suuna osutamiseks või kellelegi lepituseks mõnest aknast ka käega. Isegi Eesti rullnokkade nahaalsus kahvatub nende kõrval. Kuna seal tegemist vasakpoolse liiklusega, siis nõudis algul üldse pisut harjumist asjaolu, et sõidukid kuidagi valelt poolt tulevad, ja nii mõnigi kord ehmusin võpatusega mõtetest, kui terve autoderida paremal teepoolel vastu sööstis.
Nairobist kulges seejärel meie retk teises suunas – ida poole Mombasasse, India ookeani äärde. Sõiduvahendiks öörong, millega mitmes turistiraamatus soovitatakse “kas või niisama kogemuse huvides” kordki sõita. Kõlab iseenesest põnevalt, eriti kuna ma polnud enne öörongiga sõitnud ja silme ette kerkisid kõiksugused kaadrid filmidest ja sellistest rongidest à la Orient Express. Ja põnevaks see sõit ka kujunes. Meil oli au sõita 1. klassis – aga ei tasu nüüd silme ette manada “päris” kaasaegset rongi, pigem võiks mõelda mõnele oluliselt vanemale versioonile... Põhieelis selles klassis oli see, et kupee oli kahene, nojah, õhtu edenedes selgus küll, et inimesi oli kupees jah tõesti vaid kaks, kuid üksikuid muid elukaid oli ka natuke “kauba peale”. Aga muidu polnud hullu, ja kui väga lähedalt ei uurinud, nägi päris kobe välja. Valgust sai patareilaternatest, mida rongiteenijad aeg-ajalt vahetamas käimas pidid, kuna need ei kestnud just eriti kaua. Tualetis – ülatus-üllatus! – oli paber, aga valgust mitte. Seega käik sellesse asutusse öösel oma nigela taskulambiga ootamatut peatumist harrastavas rongis kujunes päris ... keeruliseks. Koridor ei sarnanenud küll filmides nähtuga, kus inimesed jutlemas ja suitsu tegemas käisid – see oli hoopis nii kitsuke, et mõnel hetkel läks vaja tublit logistilist korraldust, kui kaks inimest eri suunas liikuda soovisid. Aknad ja võred nende ees tuli karmide “soovituste” kohaselt peaaegu suletuna hoida, et vältida peatuspaikades soovimatute külaliste sisseronimist. Ja tõepoolest – rusikasuurune uuristus ka meie akna võres näitas, et tegemist pole mingi legendiga. Tegelikult on nende peatustega üldse segane lugu. Ametlikke vahepeatusi rongil ei olnud, kuid ikka ja jälle seisatas rong, mõnikord lühemalt, mõnikord päris üle poole tunni, seejuures ka täiesti keset tühermaad. Seega pole ime, et rong traditsiooniliselt u 3,5 tundi hiljaks jäi. Traditsiooniliselt seetõttu, et ma ei kuulnud ühegi inimese käest, et see rong iialgi oleks vähem kui kolm tundi hilinenud, seda kinnitatakse ka reisijuhis. Ent ometi paneb ettevõte saabumisajaks selle utoopilise tunni – neile tuleb järjepideva kangekaelse naiivsuse eest küll au anda!
Aga nagu filmis, oli ka meil restoranvagun (mille hiilgeajad jäid kahtlemata aastakümnetetagusesse aega...), kus kenasti süüa anti nii õhtul kui ka hommikul.

Rannikul hoidusime päris turistidehorde koondavast kohast ja ronisime hoopis selle külje alla väiksele sinise mere ja palmidega ääristatud paradiisilikule Tiwi rannale, mis hooaja lõpul peaaegu nagu erarand üksikute inimestega. See-eest muidugi pärdikuid oli rohkem kui küllaga. Kaugelt vaadates väga armsad ja süütud tegelased – kuni üks mult nina alt laualt keeksijupi pihta pani! No hea veel, et fotokat kaasa ei krabanud. Samuti võis neid sageli tabada prügikastide sisu ümbrusesse laiali loopimas, kui nad näiteks muu prahi alt banaanikoori leida lootsid. Loomi oli veelgi. Näiteks majanaabriteks olid armsad helepruunid sisalikud, kes imehästi valdasid tardumise kunsti. Ja ühel õhtul pidime pimedas peaaegu otsa koperdama trepil kulgevale mutisuurusele karbis elukale, kes erakvähiks osutus (st meie “diagnoos”, ega ta ise ei öelnud!). Kaks päeva mängisimegi tõelist rannaturisti, istusime varikatuse all rannas ja lugesime! Aeg-ajalt lipsasime korraks end ka päikesele näitama, kuid ekvatoriaalkiirte all on see siiski väga lühiajaline lõbu, enne mida tuli end ikka vägeva kreemikihi alla mökerdada. Õhtuti ja hommikuti võisime end lõbustada kummaliste krabidega, kelle toimimine väga segaseks jäi: hüppasid liivas olevatest aukudest välja, siblisid muudkui hooga (külg ees, muide!) mööda randa, vahel krabasid suuri oksi ja üritasid neid suvalistes suundades lohistada, saades aga enamikul juhtudest laine poolt peagi vette lohistatud. Jäigi arusaamatuks, kas see oli nende arusaam surfamisest või siis üritasid koguda ehitusmaterjali (mis aga kuidagi nende urgu mahtunud ei oleks...). Igatahes kihas rand neist ja oma tegutsemist kommenteerima ei soostunud neist ükski.

Ühel päeva tegime väikse väljasõidu ühele läheduses olevale Wasini saarele. Või õigemini saare juurde, sest eesmärk oligi just snorgeldada ja uurida koralle ja kalakesi merepõhjas. Veealune maailm oli nii põnev, et unustasin oma pigistavad lestad ja ei lasknud end häirida asjaolust, et mul ei õnnestunudki hingamistoru paika “installeerida”, aga kuna kihk vette saada oli nii suur, ei viitsinudki lõputult sellega jamada. Seega uurisin kõike nähtavat suure puristamise saatel. Aga kaladele tundus minusugune uus mereelukas huvi pakkuvat, sest uudishimulikult ujusid nad lausa mu prillide vastu. Aga ilus oli nähtav tõesti! Ma ei hakka zooloogidele meelehärmi valmistama ja ära arvama, mis elukad seal kõik ringi lasid (lisaks lestastatud homo sapiensi’idele muidugi), aga multifilmidest tuttavad suured kollase-mustatriibulised ninaga kalad tulid tuttavad ette. Üldse oligi värvikirevus asi, msi kõige enam silma hakkas – sõna otseses mõttes. Teel saare juurde olime näinud ka delfiine. Njah, fotosid vaadates peate lihtsalt uskuma, et nende uimede küljes on tõesti delfiinid, sest ilusat pilti neist kiiretest ringisulpsatajatest kahjuks saada ei õnnestunud. Igati mõistetav valik rahatähe kujundamisel!

Nii et kui keegi erilist reisisihtkohta otsimas, siis Keenia on hea valik: seal on nii põnevaid elukaid, huvitavat loodust kui ka kaunist randa, kus palmialust varju nautida. Liskas veel kirjeldamatult palju hetki, mil mõtled, kas ikka tõesti veel samal planeedil viibid. Suhtlemise teeb lihtsaks inglise keel, mis seal enamikul suus, eelkõige just suurtes kohtades. Paljudel on tegelikult emakeeleks lustlikult kõlav suahiili keel – mis ka eestlasele sugugi raske hääldada ei ole (hakuna matata!), nii et kõige sagedamini kasutatavad sõnad saavad kähku selgeks. Tagasi jõudes oli lausa raske taas sisse elada nii heledate inimeste maailma, ning oli suur kiusatus ikka koos päikesega põhku pugeda. Ja esimesel päeval tööle minnes mustavalgetriibulist päiksevarju nähes võpatas süda esimese hooga äratundmisrõõmust ja käsi rabas fotoka järele: sebra! Nojah... Aga inimene on ju kohanemisvõimeline.

Rohkem pilte on välja pandud siia.