Alustuseks ikka kõige olulisemast, mille pärast paljud Aafrikas sihtpunkti valides just Keenia kasuks otsustavad - loomad (ja eelkõige Maasai Mara rahvuspark)! Oh, süda läheb taas soojaks, mõeldes armsatele mitmejalgsetele karvastele ja siledatele, triibulistele ja laigulistele, sarvilistele ja nudipeadele ja lihtsalt kirjeldamatutele elukatele, kellele tahaks siinkohal avaldada tänusõnad kannatlikkuse ja meeldiva koostöö eest poseerimisel! Väga kena neist, et nad end sugugi meie tüütust safaridžiibist ja vaimustuspiuksudest häirida ei lasknud, kusjuures mõned pohhuistlikumad lõvid-gepardid oma kauni kasukaga isegi lahkelt auto külge puhtamaks silusid.
Aga et üldse loomadeni jõuda, tuli kõigepealt läbida kuumaastikust kordi hullem “maantee” – miskipärast just sellise alusetult austava nimetusega viidatakse lineaarsele aukudekogumikule, mis ühendab pealinna Nairobit ning maailma üheks erilisemaks rahvuspargiks ja Keenia peamiseks turismimagnetiks olevat Maasai Marat. Põhjendatult soovitatakse südamehaigetel otsustada lennusõidu kasuks, sest tegemist on isegi meie Eesti väiksematel maanteedel karastunud hingedele raske katsumusega. Põhireegel oli hambad kõvasti kokku suruda ja end turvavööga tihedasti istme külge sikutada – mis muidugi ei vabastanud raputamisrõõmust. Ilmselgelt läbisime vertikaalsel suunal olulisemalt pikema maa kui horisontaalis. Ja liigagi sageli käis peast läbi soov paluda juhil sõita hoopis tee KÕRVAL, kas või maantekraavis või põllul, sest hullem pinnas ei oleks seal saanud küll olla... Pärast paaritunnist sõitu olin küll kindlal veendumusel, et oma kohale ei ole jäänud püsima ükski siseorgan. Kuid nii uskumatu kui see ka pole, harjus isegi sellega (pidime nii mõnegi sedalaadi tee läbima ühest pargist teise kulgedes) ja õppisime koguni häirimatult tukastama sellisest raputamisest hoolimata. 
Kui kord vaatepildi pideva hüplemisega ära harjutud sai, võisime mõnuga ka välja piiluda. Ja vaadata oli nii mõndagi. Päris omapärased olid muidugi külad, kus aju ei jõudnud ära imestada kõikide nende võimaluste üle, mida silm märgata jaksas! Küll kuulutas silt u nelja ruutmeetri suuruse kuuri seinal Paradise Hotel’i check-in’i, nurgataguses urkas reklaamis end uhkelt Latest Style Fashion Clothes, küll pakuti fast passport service’it (täitsa võimalik, et oleksime ka endale sealt paar passi sõidu pealt krabada võinud) ja ilmselt kõike muud, mida hing aga ihanud oleks. Tooniandvaks “elemendiks” on nii linnas kui maal aga midagi pea peal kandvad inimesed. Lihtsalt uskumatu, mida kõike on võimalik peanupu otsas transportida: meist saalisid mööda suured pambud, sibulakotid, haokubud, lihtsalt potid-kausid (ja seal all peidus muidugi ka inimene!). Ja ei mingit ettevaatlikku koperdamist-hiilimist! Ka sellise kandamiga liiguti tavakiirusega ning ei olnud probleemi teed ületades pead hoogsalt mõlemale poole vaadates keerutada. Vot, millise ressursi oleme euromaailmas kasutamata jätnud (tõsi, selle vana traditsiooni natuke kohandatud/modernset varianti õnnestus mul kord näha Brüsseli peamisel ostutänaval, kus inimeste vahel loovis vägev mustanahaline mamma, kel pea peal ... mikrolaineahi!).
Euroopas oleme harjunud inimeste ringisagimisena – ja kõik see tormamine tundub igati mõtestatud. Aafrikas toimub ilmselt sama eesmärgikindel liikumine, mis aga võõramaalasele võib täiesti mõistetamatu tunduda. Näiteks linnast väljas võib näha kilomeetrite pikkuse maantelõigu servas inimesi lihtsalt kõndimas, justnagu oleks äsja lõppenud mingi külapidu. Kuhu? Mis eesmärgil? Tõesti ei kujuta ettegi, sest läheduses ei paista ainsatki asustatud paika või põllumaad, inimestevood lihtsalt kulgevad. Kes ära väsib, istub sinnasamasse teeserva, võimaluselt mingitki varju otsides. Sama ka linnades – murulappe ja kõnniteid asustavad istujad ja pikutajad on lausa reegliks. Lõuna-Keenias on see vaatepilt eriti omapärane tänu masai meeste traditsioonilisele erkpunasele tekile/sallile, mida tõesti kõik usinalt kandsid. Sellised punased liikuvad täpikesed (kelle käes lähemalt vaadates reeglina ka oda võis märgata!) särasid kontrastselt rohelise maastiku taustal. Ja maastik oli tõesti rohekas, mitte pruun, nagu võiks oodata pärast mitmekuist kuivaperioodi. Kuid nagu selgus, on kliimamuutused ka Aafrikas oma mõju avaldanud, nii et varasemad selged piirid vihma- ja kuivaperioodide vahel on hägustunud ning vihm võib üllatada päris suvalisel ajal. 
Eks meiegi äratasime omajagu tähelepanu. Heledama näolapiga tegelastega ollakse küll harjunud, kuid need äratavad endiselt tähelepanu. Seega vahel olime nagu päris VIPid: vehkisime, kuis jaksasime, sest lehvitamise komme on paljudele keenialastele sügavalt sisse juurdunud ja mõned tunduvad sellest väga vaimustuses olevat. Eks rõõmsalt auto juurde silkavad lapsed loodavad ka mingit nänni saada. Samas on rohkesti neid, kes lihtsalt lahkelt kaugelt käe tervituseks tõstavad. Markantseima hetkena on mällu sööbinud aga pilt, kus üks väike põngerjas on tänavaäärse maja seina juures just lõpetamas oma “asjatoiminguid” (ja mille tõestus kõrgub lausa kaugelt silma...) ning vehib, ise veel kükakil olles, meie autole silmade särades ennastunustavalt järele. Siin sürreaalne moment. Seal lihtsalt hetk igapäevaelust.
Ja siis nad lõpuks tulidki - kauaotsitud loomad, kelle nimel sellised kannatused ette võetud said! Esimesena jäi kaamera ette sebra, täpsemalt öeldes Grevy sebra – jaa-jaa, tuli välja, et mitte iga mustavalgetriibuline ei ole lihtsalt suvaline sebra, vaid et neid lausa mitut sorti! Üldse kujunes reis väga harivaks. Kui esimesed kaks päeva ristisime kõik saledad neljajalgsed sarvilised mingiteks eksootilisteks kitselisteks (siinkohal vabandused zooloogide ees!), siis tegelikult ilmnes, et tegemist ikkagi väga mitme hoopis eri loomaga: impala, Thomsoni gasell, nn muidugasell. Nendega lähedasteks osutusid ka Oryx gasell ja eesti keeli vesivohluks nimetatud tegelane. Meeldejääv oli ka väike armas dik-dik.
Omaette elamuse pakkusid muidugi kaelkirjakud – milline vahva elukas ikka leiutatud! Korraga nii graatsiline kui ka koomilisevõitu, kui ta oma erilisel võnkuval kõnnakul (selle kohta on koguni omaette sõna, mis mul juba ununenud) ringi kulgeb või siis peadpidi põõsas süüa nosib. Ja huvitaval kombel ei olnud ma varem märganudki, et kaelkirjakute “muster” võib olla ikka sootuks erinev (aga vaevalt, et väga paljud teisedki Euroopa kiviseinade vahel istujad kaelkirjaku laikude eripära kallal pead murravad...). Aga tuleb välja, et ringi laseb selle pikakaelalise lausa kaheksa eri alaliiki! (Keenias esindatud siiski vaid kolm.) Üldiselt võivadki nad suhteliselt muretult ringi “võnkuda”, sest reeglina ükski kiskja täiskasvanud ja tervele kirjakule ohtu ei kujuta, välja arvatud juues, sest selleks peab see omapärase anatoomiaga loom tegema tublisti akrobaatikat, et oma peake ligi nelja meetri kõrguselt maapinnani tuua. Tegelikult olevat neil veel väga kaval süsteem verevarustuse tagamiseks peaaegu igas olukorras, sest vastasel juhul viskaks õnnetul kaelkirjakul väga äkki nii madalalt pead tõstes lihtsalt pildi eest. Emake loodus on ikka kirjeldamatult nutikas, eks! 
Ka elevandid olid oma tasemel: rahulikud ja majesteetlikud, laveerides vajadusel viisakalt ka autode vahelt läbi, kuigi ilmselgelt ei oleks neile probleemiks olnud need tüütud turisteidepuntrad koos autodega lihtsalt eest lükata. Õnnestus näha ka pisikest (kui sellise looma puhul “pisiksusest” üldse rääkida saab) elevandikest, aga teda pildile saada oli väga raske, sest suurte grupp hoidis teda kaitseks kiivalt endi vahel. Jah, mis neil hiiglastel üldiselt viga – kui nad juba paraja suuruseni jõuavad, ei ole seal ainsatki looduslikku vaenlast, kes neid tõesti ohustada võiks. Majesteetlikkus kadus aga jõekaldale jõudes, siis lustisid nii suured kui väiksed – kuid mitte vees, vaid liivas. Mulle kui veemõnude harrastajale jäi muidugi uduseks, mis lõbu pakub end keskpäevases ekvatoriaalkuumuses liivaga ülepuistamine, kuid teatavasti tegu tarkade loomadega, nii et küll teavad, mis teevad! Aga sümpaatsed ja abivalmid loomad igatahes: kui üks õnnetuke suutis end lustimishoos nii osavalt libedale kaldamudale külili keerata, et ka pärast pikka siputamist püsti saada ei suutnud, tulid teised osavõtlikult teda lontidega togima-toetama.
Seevastu teiste paksunahaliste – jõehobude – maine sai me silmis küll kõvasti kannatada. Jaa-jaa, tean küll, et tegu ühe agressivseima elukaga selles piirkonnas, aga olles kogu elu näinud vaid armsaid helerohelisi poroloonjõehobusid ja loomaaias lustlikult hüppeid tegevat jõehobupoega, ei oleks siiski oodanud, et tõepoolest meie paat jõehobupapat nii ärritab, et ta seda lausa taga ajama viitsib hakata, hiilides mitu meetrit vee all lähemale, et siis oma lõugade ulatust demonstreerides välja hüpata. Kui mõelda, et tegemist ei ole ju mitte kiskja, vaid rohusööjaga, siis tekib küll tahtmine tõstatada küsimus taimetoitluse kasulikkusest... Ma piilusin murelikult meie paadi ainsat mootorit, samal ajal kui meie giid juhendas, et madalas vees ei tasu jõehobuga võidu plagada, pigem tasub sügavasse vette minna, sest see põhja pidi ringi roniv elukas ei suuda üle mõne minuti vee all olla – aga me ei tundnud end sugugi julgustatuna... (ja olgu mainitud, et samas järves elutsesid ka krokodillid) Järgmine “julgustus” tuli autojuhilt, kes enne järveäärsesse telkimispaika jõudes hoolitsevalt päris, kas meil ikka taskulambid kaasas, sest “need on kasulikud öösel vetsu minnes, sest jõehobud kardavad tuld”. Kõõks! Jõehobudega tualeti jagamisest safari kirjelduses küll midagi juttu ei olnud! Vaene Ameerika tüdruk istus pool ööd oma telgis üleval, vehkides ilmselt aeg-ajalt ennetuse mõttes taskulambiga ja kuulates hirmuga ööst kostuvaid häälitsusi (millest, tõsi küll, osa võis naabertelgi sakslase norskamise arvele panna...). 
Tegelikult olid samavõrd hirmuäratavad ühed prussakalised, tänu kellele sai mõiste “suur prussakas” päris uue tähenduse. Tegelikult ei olnudki närvide pisut krussiminekuks sugugi mitte vajalikud hiigelsuured loomad; aitas ka pimedusest, vilkuvast taskulambivalgusest ja kahtlastest häälitsustest (mida päris rohkesti kuulda oli) – ja juba maalis kujutlusvõime vägevaid pilte. Meenub, kuidas ma kord võitlesin mitu minutit ennastsalgavalt kahtlase uksepraos luurava võõrkehaga, keda pidasin kindlalt mingiks kurjade kavatsustega mürgielukaks... ja mis lõpuks osutus kuivanud puuleheks... 
Üldse kujunes “jõehobupäev” päris seiklusrikkaks. Pärast kurja eluka piiramisrõngast pääsemist liuglesime saarekese poole, jõudsime silmata hetkeks ka vette sööstvat krokodilli ning vaadata, kuidas kalakotkas osavalt kala napsab. Siis aga jäime äiksetormi kätte, nii et olime sunnitud kibekähku saarele tormama. Giid viis meid kuskile kohalike juurde majakesse (häbiga pean tunnistama, et esimesel hetkel pidasin seda hoonet kuuriks, aga tegelikult oli tegu ikkagi elamuga – nojah, üks ruum, mis mahutas kõike võimalikku). See väike “kõrvalepõige” ei olnud kavas ja kujunes seega päris reaalseks, ebaturistlikuks ja ehedaks Aafrika elamuseks. Lõpuks kogunes meid vihmavarju terve hulk: meie, giid, mõned kohalikud, samuti ilmselt paar last (neist andsid esialgu tunnistust küll vaid suured pimeduses helendavad silmad); üle ukseläve kappas lisaks sisse mitu koera, ühel neist kukil ratsutamas väike tibu. Ja kui silmad lõpuks hämarusega harjunud olid, nägime ruumis pikutamas veel kolme kitsekest, neist üks alles vastsündinu. Nagu oleks äkki Noa laevale sattunud!
Ei tea, kas märkasite, aga mainimata jäi veel üks, tinglikult kiskjateks klassifitseerimist lubav liik, mille esindajaid tegelikult samuti väga palju kohtas ja mida väljasuremisoht veel küll kaugeltki ei ähvarda: just see liik. Vahel mõtisklesin, kas mõni loom ka huviga meiesuguseid jälgis, juhtides näiteks oma poegade tähelepanu sellele, et “ah, need valged minibussid on jamad, aga vot vaadake seda Toyota Land Cruiserit, seda pole ammu näinud – ja on ikka julge liik, ei lase end meist üldse häirida!”.
Pärast safarit sai tehtud väike vahepeatus taas Nairobis, kus mu reisikaaslase sõprade juures me “baas” asus. Tegelikult pealinnas eriti “vabalt” me ringi ei liikunudki, välja arvatud üks jalutuskäik ostukeskusesse; millest on tegelikult natuke kahjugi – oleks näinud vast rohkemgi “ehedat” Keenia linnaelu. Kuid teisest küljest jällegi: olles näinud juba liigagi palju Kalašnikovidega ja ka muidu vägevalt varustatud politseinikke ringi liikumas, siis tekkis mõte, et ehk ongi parem oma silmaringi selles konkreetses kohas mitte liiga palju avardada. Lõppude lõpuks ei tekkinud ju ka sõnaleiutis Nairobbery niisama nalja pärast... Ega otseseid vaatamisväärsusi või vanu ehitisi Nairobis olegi. Põhitähelepanu tõmbab endale taas kontrast, kus samasse stseeni mahuvad paljasjalgsed ringilonkijad ja hirmkallites autodes kihutajad, pisikesed osmikud ning neist müüri ja okastraadiga eraldatud uhked majadekompleksid. Liikluse muudavad hektiliseks matatud – väiksed minibussid-taksod-marsuudikad. See on küll odavaim moodus kuskile jõudmiseks, kuid nõrganärvilisi turiste regelina hoiatatakse nende eest... Ja tõepoolest, need üllatavalt suurel hulgal inimesi täis topitud karbikesed nõelusid läbi enam-vähem kõigist võimalikest ja võimatutest avaustest liikulusvoos, vaevumata hoogu aeglustama. Heal juhul vehiti suuna osutamiseks või kellelegi lepituseks mõnest aknast ka käega. Isegi Eesti rullnokkade nahaalsus kahvatub nende kõrval. Kuna seal tegemist vasakpoolse liiklusega, siis nõudis algul üldse pisut harjumist asjaolu, et sõidukid kuidagi valelt poolt tulevad, ja nii mõnigi kord ehmusin võpatusega mõtetest, kui terve autoderida paremal teepoolel vastu sööstis.
Nairobist kulges seejärel meie retk teises suunas – ida poole Mombasasse, India ookeani äärde. Sõiduvahendiks öörong, millega mitmes turistiraamatus soovitatakse “kas või niisama kogemuse huvides” kordki sõita. Kõlab iseenesest põnevalt, eriti kuna ma polnud enne öörongiga sõitnud ja silme ette kerkisid kõiksugused kaadrid filmidest ja sellistest rongidest à la Orient Express. Ja põnevaks see sõit ka kujunes. Meil oli au sõita 1. klassis – aga ei tasu nüüd silme ette manada “päris” kaasaegset rongi, pigem võiks mõelda mõnele oluliselt vanemale versioonile... Põhieelis selles klassis oli see, et kupee oli kahene, nojah, õhtu edenedes selgus küll, et inimesi oli kupees jah tõesti vaid kaks, kuid üksikuid muid elukaid oli ka natuke “kauba peale”. Aga muidu polnud hullu, ja kui väga lähedalt ei uurinud, nägi päris kobe välja. Valgust sai patareilaternatest, mida rongiteenijad aeg-ajalt vahetamas käimas pidid, kuna need ei kestnud just eriti kaua. Tualetis – ülatus-üllatus! – oli paber, aga valgust mitte. Seega käik sellesse asutusse öösel oma nigela taskulambiga ootamatut peatumist harrastavas rongis kujunes päris ... keeruliseks. Koridor ei sarnanenud küll filmides nähtuga, kus inimesed jutlemas ja suitsu tegemas käisid – see oli hoopis nii kitsuke, et mõnel hetkel läks vaja tublit logistilist korraldust, kui kaks inimest eri suunas liikuda soovisid. Aknad ja võred nende ees tuli karmide “soovituste” kohaselt peaaegu suletuna hoida, et vältida peatuspaikades soovimatute külaliste sisseronimist. Ja tõepoolest – rusikasuurune uuristus ka meie akna võres näitas, et tegemist pole mingi legendiga. Tegelikult on nende peatustega üldse segane lugu. Ametlikke vahepeatusi rongil ei olnud, kuid ikka ja jälle seisatas rong, mõnikord lühemalt, mõnikord päris üle poole tunni, seejuures ka täiesti keset tühermaad. Seega pole ime, et rong traditsiooniliselt u 3,5 tundi hiljaks jäi. Traditsiooniliselt seetõttu, et ma ei kuulnud ühegi inimese käest, et see rong iialgi oleks vähem kui kolm tundi hilinenud, seda kinnitatakse ka reisijuhis. Ent ometi paneb ettevõte saabumisajaks selle utoopilise tunni – neile tuleb järjepideva kangekaelse naiivsuse eest küll au anda!
Aga nagu filmis, oli ka meil restoranvagun (mille hiilgeajad jäid kahtlemata aastakümnetetagusesse aega...), kus kenasti süüa anti nii õhtul kui ka hommikul.
Rannikul hoidusime päris turistidehorde koondavast kohast ja ronisime hoopis selle külje alla väiksele sinise mere ja palmidega ääristatud paradiisilikule Tiwi rannale, mis hooaja lõpul peaaegu nagu erarand üksikute inimestega. See-eest muidugi pärdikuid oli rohkem kui küllaga. Kaugelt vaadates väga armsad ja süütud tegelased – kuni üks mult nina alt laualt keeksijupi pihta pani! No hea veel, et fotokat kaasa ei krabanud. Samuti võis neid sageli tabada prügikastide sisu ümbrusesse laiali loopimas, kui nad näiteks muu prahi alt banaanikoori leida lootsid. Loomi oli veelgi. Näiteks majanaabriteks olid armsad helepruunid sisalikud, kes imehästi valdasid tardumise kunsti. Ja ühel õhtul pidime pimedas peaaegu otsa koperdama trepil kulgevale mutisuurusele karbis elukale, kes erakvähiks osutus (st meie “diagnoos”, ega ta ise ei öelnud!). Kaks päeva mängisimegi tõelist rannaturisti, istusime varikatuse all rannas ja lugesime! Aeg-ajalt lipsasime korraks end ka päikesele näitama, kuid ekvatoriaalkiirte all on see siiski väga lühiajaline lõbu, enne mida tuli end ikka vägeva kreemikihi alla mökerdada. Õhtuti ja hommikuti võisime end lõbustada kummaliste krabidega, kelle toimimine väga segaseks jäi: hüppasid liivas olevatest aukudest välja, siblisid muudkui hooga (külg ees, muide!) mööda randa, vahel krabasid suuri oksi ja üritasid neid suvalistes suundades lohistada, saades aga enamikul juhtudest laine poolt peagi vette lohistatud. Jäigi arusaamatuks, kas see oli nende arusaam surfamisest või siis üritasid koguda ehitusmaterjali (mis aga kuidagi nende urgu mahtunud ei oleks...). Igatahes kihas rand neist ja oma tegutsemist kommenteerima ei soostunud neist ükski.
Ühel päeva tegime väikse väljasõidu ühele läheduses olevale Wasini saarele. Või õigemini saare juurde, sest eesmärk oligi just snorgeldada ja uurida koralle ja kalakesi merepõhjas. Veealune maailm oli nii põnev, et unustasin oma pigistavad lestad ja ei lasknud end häirida asjaolust, et mul ei õnnestunudki hingamistoru paika “installeerida”, aga kuna kihk vette saada oli nii suur, ei viitsinudki lõputult sellega jamada. Seega uurisin kõike nähtavat suure puristamise saatel. Aga kaladele tundus minusugune uus mereelukas huvi pakkuvat, sest uudishimulikult ujusid nad lausa mu prillide vastu. Aga ilus oli nähtav tõesti! Ma ei hakka zooloogidele meelehärmi valmistama ja ära arvama, mis elukad seal kõik ringi lasid (lisaks lestastatud homo sapiensi’idele muidugi), aga multifilmidest tuttavad suured kollase-mustatriibulised ninaga kalad tulid tuttavad ette. Üldse oligi värvikirevus asi, msi kõige enam silma hakkas – sõna otseses mõttes. Teel saare juurde olime näinud ka delfiine. Njah, fotosid vaadates peate lihtsalt uskuma, et nende uimede küljes on tõesti delfiinid, sest ilusat pilti neist kiiretest ringisulpsatajatest kahjuks saada ei õnnestunud.
Igati mõistetav valik rahatähe kujundamisel!
Nii et kui keegi erilist reisisihtkohta otsimas, siis Keenia on hea valik: seal on nii põnevaid elukaid, huvitavat loodust kui ka kaunist randa, kus palmialust varju nautida. Liskas veel kirjeldamatult palju hetki, mil mõtled, kas ikka tõesti veel samal planeedil viibid. Suhtlemise teeb lihtsaks inglise keel, mis seal enamikul suus, eelkõige just suurtes kohtades. Paljudel on tegelikult emakeeleks lustlikult kõlav suahiili keel – mis ka eestlasele sugugi raske hääldada ei ole (hakuna matata!), nii et kõige sagedamini kasutatavad sõnad saavad kähku selgeks. Tagasi jõudes oli lausa raske taas sisse elada nii heledate inimeste maailma, ning oli suur kiusatus ikka koos päikesega põhku pugeda. Ja esimesel päeval tööle minnes mustavalgetriibulist päiksevarju nähes võpatas süda esimese hooga äratundmisrõõmust ja käsi rabas fotoka järele: sebra! Nojah... Aga inimene on ju kohanemisvõimeline.
Aga et üldse loomadeni jõuda, tuli kõigepealt läbida kuumaastikust kordi hullem “maantee” – miskipärast just sellise alusetult austava nimetusega viidatakse lineaarsele aukudekogumikule, mis ühendab pealinna Nairobit ning maailma üheks erilisemaks rahvuspargiks ja Keenia peamiseks turismimagnetiks olevat Maasai Marat. Põhjendatult soovitatakse südamehaigetel otsustada lennusõidu kasuks, sest tegemist on isegi meie Eesti väiksematel maanteedel karastunud hingedele raske katsumusega. Põhireegel oli hambad kõvasti kokku suruda ja end turvavööga tihedasti istme külge sikutada – mis muidugi ei vabastanud raputamisrõõmust. Ilmselgelt läbisime vertikaalsel suunal olulisemalt pikema maa kui horisontaalis. Ja liigagi sageli käis peast läbi soov paluda juhil sõita hoopis tee KÕRVAL, kas või maantekraavis või põllul, sest hullem pinnas ei oleks seal saanud küll olla... Pärast paaritunnist sõitu olin küll kindlal veendumusel, et oma kohale ei ole jäänud püsima ükski siseorgan. Kuid nii uskumatu kui see ka pole, harjus isegi sellega (pidime nii mõnegi sedalaadi tee läbima ühest pargist teise kulgedes) ja õppisime koguni häirimatult tukastama sellisest raputamisest hoolimata. Kui kord vaatepildi pideva hüplemisega ära harjutud sai, võisime mõnuga ka välja piiluda. Ja vaadata oli nii mõndagi. Päris omapärased olid muidugi külad, kus aju ei jõudnud ära imestada kõikide nende võimaluste üle, mida silm märgata jaksas! Küll kuulutas silt u nelja ruutmeetri suuruse kuuri seinal Paradise Hotel’i check-in’i, nurgataguses urkas reklaamis end uhkelt Latest Style Fashion Clothes, küll pakuti fast passport service’it (täitsa võimalik, et oleksime ka endale sealt paar passi sõidu pealt krabada võinud) ja ilmselt kõike muud, mida hing aga ihanud oleks. Tooniandvaks “elemendiks” on nii linnas kui maal aga midagi pea peal kandvad inimesed. Lihtsalt uskumatu, mida kõike on võimalik peanupu otsas transportida: meist saalisid mööda suured pambud, sibulakotid, haokubud, lihtsalt potid-kausid (ja seal all peidus muidugi ka inimene!). Ja ei mingit ettevaatlikku koperdamist-hiilimist! Ka sellise kandamiga liiguti tavakiirusega ning ei olnud probleemi teed ületades pead hoogsalt mõlemale poole vaadates keerutada. Vot, millise ressursi oleme euromaailmas kasutamata jätnud (tõsi, selle vana traditsiooni natuke kohandatud/modernset varianti õnnestus mul kord näha Brüsseli peamisel ostutänaval, kus inimeste vahel loovis vägev mustanahaline mamma, kel pea peal ... mikrolaineahi!). Euroopas oleme harjunud inimeste ringisagimisena – ja kõik see tormamine tundub igati mõtestatud. Aafrikas toimub ilmselt sama eesmärgikindel liikumine, mis aga võõramaalasele võib täiesti mõistetamatu tunduda. Näiteks linnast väljas võib näha kilomeetrite pikkuse maantelõigu servas inimesi lihtsalt kõndimas, justnagu oleks äsja lõppenud mingi külapidu. Kuhu? Mis eesmärgil? Tõesti ei kujuta ettegi, sest läheduses ei paista ainsatki asustatud paika või põllumaad, inimestevood lihtsalt kulgevad. Kes ära väsib, istub sinnasamasse teeserva, võimaluselt mingitki varju otsides. Sama ka linnades – murulappe ja kõnniteid asustavad istujad ja pikutajad on lausa reegliks. Lõuna-Keenias on see vaatepilt eriti omapärane tänu masai meeste traditsioonilisele erkpunasele tekile/sallile, mida tõesti kõik usinalt kandsid. Sellised punased liikuvad täpikesed (kelle käes lähemalt vaadates reeglina ka oda võis märgata!) särasid kontrastselt rohelise maastiku taustal. Ja maastik oli tõesti rohekas, mitte pruun, nagu võiks oodata pärast mitmekuist kuivaperioodi. Kuid nagu selgus, on kliimamuutused ka Aafrikas oma mõju avaldanud, nii et varasemad selged piirid vihma- ja kuivaperioodide vahel on hägustunud ning vihm võib üllatada päris suvalisel ajal. Eks meiegi äratasime omajagu tähelepanu. Heledama näolapiga tegelastega ollakse küll harjunud, kuid need äratavad endiselt tähelepanu. Seega vahel olime nagu päris VIPid: vehkisime, kuis jaksasime, sest lehvitamise komme on paljudele keenialastele sügavalt sisse juurdunud ja mõned tunduvad sellest väga vaimustuses olevat. Eks rõõmsalt auto juurde silkavad lapsed loodavad ka mingit nänni saada. Samas on rohkesti neid, kes lihtsalt lahkelt kaugelt käe tervituseks tõstavad. Markantseima hetkena on mällu sööbinud aga pilt, kus üks väike põngerjas on tänavaäärse maja seina juures just lõpetamas oma “asjatoiminguid” (ja mille tõestus kõrgub lausa kaugelt silma...) ning vehib, ise veel kükakil olles, meie autole silmade särades ennastunustavalt järele. Siin sürreaalne moment. Seal lihtsalt hetk igapäevaelust. Ja siis nad lõpuks tulidki - kauaotsitud loomad, kelle nimel sellised kannatused ette võetud said! Esimesena jäi kaamera ette sebra, täpsemalt öeldes Grevy sebra – jaa-jaa, tuli välja, et mitte iga mustavalgetriibuline ei ole lihtsalt suvaline sebra, vaid et neid lausa mitut sorti! Üldse kujunes reis väga harivaks. Kui esimesed kaks päeva ristisime kõik saledad neljajalgsed sarvilised mingiteks eksootilisteks kitselisteks (siinkohal vabandused zooloogide ees!), siis tegelikult ilmnes, et tegemist ikkagi väga mitme hoopis eri loomaga: impala, Thomsoni gasell, nn muidugasell. Nendega lähedasteks osutusid ka Oryx gasell ja eesti keeli vesivohluks nimetatud tegelane. Meeldejääv oli ka väike armas dik-dik.Kahe eri liigist sebra vahel erinevuste leidmine peaks olema lihtsam kui nii mõnigi leia-kümme-erinevust-piltülesanne!
Omaette elamuse pakkusid muidugi kaelkirjakud – milline vahva elukas ikka leiutatud! Korraga nii graatsiline kui ka koomilisevõitu, kui ta oma erilisel võnkuval kõnnakul (selle kohta on koguni omaette sõna, mis mul juba ununenud) ringi kulgeb või siis peadpidi põõsas süüa nosib. Ja huvitaval kombel ei olnud ma varem märganudki, et kaelkirjakute “muster” võib olla ikka sootuks erinev (aga vaevalt, et väga paljud teisedki Euroopa kiviseinade vahel istujad kaelkirjaku laikude eripära kallal pead murravad...). Aga tuleb välja, et ringi laseb selle pikakaelalise lausa kaheksa eri alaliiki! (Keenias esindatud siiski vaid kolm.) Üldiselt võivadki nad suhteliselt muretult ringi “võnkuda”, sest reeglina ükski kiskja täiskasvanud ja tervele kirjakule ohtu ei kujuta, välja arvatud juues, sest selleks peab see omapärase anatoomiaga loom tegema tublisti akrobaatikat, et oma peake ligi nelja meetri kõrguselt maapinnani tuua. Tegelikult olevat neil veel väga kaval süsteem verevarustuse tagamiseks peaaegu igas olukorras, sest vastasel juhul viskaks õnnetul kaelkirjakul väga äkki nii madalalt pead tõstes lihtsalt pildi eest. Emake loodus on ikka kirjeldamatult nutikas, eks! Ka elevandid olid oma tasemel: rahulikud ja majesteetlikud, laveerides vajadusel viisakalt ka autode vahelt läbi, kuigi ilmselgelt ei oleks neile probleemiks olnud need tüütud turisteidepuntrad koos autodega lihtsalt eest lükata. Õnnestus näha ka pisikest (kui sellise looma puhul “pisiksusest” üldse rääkida saab) elevandikest, aga teda pildile saada oli väga raske, sest suurte grupp hoidis teda kaitseks kiivalt endi vahel. Jah, mis neil hiiglastel üldiselt viga – kui nad juba paraja suuruseni jõuavad, ei ole seal ainsatki looduslikku vaenlast, kes neid tõesti ohustada võiks. Majesteetlikkus kadus aga jõekaldale jõudes, siis lustisid nii suured kui väiksed – kuid mitte vees, vaid liivas. Mulle kui veemõnude harrastajale jäi muidugi uduseks, mis lõbu pakub end keskpäevases ekvatoriaalkuumuses liivaga ülepuistamine, kuid teatavasti tegu tarkade loomadega, nii et küll teavad, mis teevad! Aga sümpaatsed ja abivalmid loomad igatahes: kui üks õnnetuke suutis end lustimishoos nii osavalt libedale kaldamudale külili keerata, et ka pärast pikka siputamist püsti saada ei suutnud, tulid teised osavõtlikult teda lontidega togima-toetama. Seevastu teiste paksunahaliste – jõehobude – maine sai me silmis küll kõvasti kannatada. Jaa-jaa, tean küll, et tegu ühe agressivseima elukaga selles piirkonnas, aga olles kogu elu näinud vaid armsaid helerohelisi poroloonjõehobusid ja loomaaias lustlikult hüppeid tegevat jõehobupoega, ei oleks siiski oodanud, et tõepoolest meie paat jõehobupapat nii ärritab, et ta seda lausa taga ajama viitsib hakata, hiilides mitu meetrit vee all lähemale, et siis oma lõugade ulatust demonstreerides välja hüpata. Kui mõelda, et tegemist ei ole ju mitte kiskja, vaid rohusööjaga, siis tekib küll tahtmine tõstatada küsimus taimetoitluse kasulikkusest... Ma piilusin murelikult meie paadi ainsat mootorit, samal ajal kui meie giid juhendas, et madalas vees ei tasu jõehobuga võidu plagada, pigem tasub sügavasse vette minna, sest see põhja pidi ringi roniv elukas ei suuda üle mõne minuti vee all olla – aga me ei tundnud end sugugi julgustatuna... (ja olgu mainitud, et samas järves elutsesid ka krokodillid) Järgmine “julgustus” tuli autojuhilt, kes enne järveäärsesse telkimispaika jõudes hoolitsevalt päris, kas meil ikka taskulambid kaasas, sest “need on kasulikud öösel vetsu minnes, sest jõehobud kardavad tuld”. Kõõks! Jõehobudega tualeti jagamisest safari kirjelduses küll midagi juttu ei olnud! Vaene Ameerika tüdruk istus pool ööd oma telgis üleval, vehkides ilmselt aeg-ajalt ennetuse mõttes taskulambiga ja kuulates hirmuga ööst kostuvaid häälitsusi (millest, tõsi küll, osa võis naabertelgi sakslase norskamise arvele panna...). Tegelikult olid samavõrd hirmuäratavad ühed prussakalised, tänu kellele sai mõiste “suur prussakas” päris uue tähenduse. Tegelikult ei olnudki närvide pisut krussiminekuks sugugi mitte vajalikud hiigelsuured loomad; aitas ka pimedusest, vilkuvast taskulambivalgusest ja kahtlastest häälitsustest (mida päris rohkesti kuulda oli) – ja juba maalis kujutlusvõime vägevaid pilte. Meenub, kuidas ma kord võitlesin mitu minutit ennastsalgavalt kahtlase uksepraos luurava võõrkehaga, keda pidasin kindlalt mingiks kurjade kavatsustega mürgielukaks... ja mis lõpuks osutus kuivanud puuleheks... Üldse kujunes “jõehobupäev” päris seiklusrikkaks. Pärast kurja eluka piiramisrõngast pääsemist liuglesime saarekese poole, jõudsime silmata hetkeks ka vette sööstvat krokodilli ning vaadata, kuidas kalakotkas osavalt kala napsab. Siis aga jäime äiksetormi kätte, nii et olime sunnitud kibekähku saarele tormama. Giid viis meid kuskile kohalike juurde majakesse (häbiga pean tunnistama, et esimesel hetkel pidasin seda hoonet kuuriks, aga tegelikult oli tegu ikkagi elamuga – nojah, üks ruum, mis mahutas kõike võimalikku). See väike “kõrvalepõige” ei olnud kavas ja kujunes seega päris reaalseks, ebaturistlikuks ja ehedaks Aafrika elamuseks. Lõpuks kogunes meid vihmavarju terve hulk: meie, giid, mõned kohalikud, samuti ilmselt paar last (neist andsid esialgu tunnistust küll vaid suured pimeduses helendavad silmad); üle ukseläve kappas lisaks sisse mitu koera, ühel neist kukil ratsutamas väike tibu. Ja kui silmad lõpuks hämarusega harjunud olid, nägime ruumis pikutamas veel kolme kitsekest, neist üks alles vastsündinu. Nagu oleks äkki Noa laevale sattunud! Ei tea, kas märkasite, aga mainimata jäi veel üks, tinglikult kiskjateks klassifitseerimist lubav liik, mille esindajaid tegelikult samuti väga palju kohtas ja mida väljasuremisoht veel küll kaugeltki ei ähvarda: just see liik. Vahel mõtisklesin, kas mõni loom ka huviga meiesuguseid jälgis, juhtides näiteks oma poegade tähelepanu sellele, et “ah, need valged minibussid on jamad, aga vot vaadake seda Toyota Land Cruiserit, seda pole ammu näinud – ja on ikka julge liik, ei lase end meist üldse häirida!”. Pärast safarit sai tehtud väike vahepeatus taas Nairobis, kus mu reisikaaslase sõprade juures me “baas” asus. Tegelikult pealinnas eriti “vabalt” me ringi ei liikunudki, välja arvatud üks jalutuskäik ostukeskusesse; millest on tegelikult natuke kahjugi – oleks näinud vast rohkemgi “ehedat” Keenia linnaelu. Kuid teisest küljest jällegi: olles näinud juba liigagi palju Kalašnikovidega ja ka muidu vägevalt varustatud politseinikke ringi liikumas, siis tekkis mõte, et ehk ongi parem oma silmaringi selles konkreetses kohas mitte liiga palju avardada. Lõppude lõpuks ei tekkinud ju ka sõnaleiutis Nairobbery niisama nalja pärast... Ega otseseid vaatamisväärsusi või vanu ehitisi Nairobis olegi. Põhitähelepanu tõmbab endale taas kontrast, kus samasse stseeni mahuvad paljasjalgsed ringilonkijad ja hirmkallites autodes kihutajad, pisikesed osmikud ning neist müüri ja okastraadiga eraldatud uhked majadekompleksid. Liikluse muudavad hektiliseks matatud – väiksed minibussid-taksod-marsuudikad. See on küll odavaim moodus kuskile jõudmiseks, kuid nõrganärvilisi turiste regelina hoiatatakse nende eest... Ja tõepoolest, need üllatavalt suurel hulgal inimesi täis topitud karbikesed nõelusid läbi enam-vähem kõigist võimalikest ja võimatutest avaustest liikulusvoos, vaevumata hoogu aeglustama. Heal juhul vehiti suuna osutamiseks või kellelegi lepituseks mõnest aknast ka käega. Isegi Eesti rullnokkade nahaalsus kahvatub nende kõrval. Kuna seal tegemist vasakpoolse liiklusega, siis nõudis algul üldse pisut harjumist asjaolu, et sõidukid kuidagi valelt poolt tulevad, ja nii mõnigi kord ehmusin võpatusega mõtetest, kui terve autoderida paremal teepoolel vastu sööstis.Nairobist kulges seejärel meie retk teises suunas – ida poole Mombasasse, India ookeani äärde. Sõiduvahendiks öörong, millega mitmes turistiraamatus soovitatakse “kas või niisama kogemuse huvides” kordki sõita. Kõlab iseenesest põnevalt, eriti kuna ma polnud enne öörongiga sõitnud ja silme ette kerkisid kõiksugused kaadrid filmidest ja sellistest rongidest à la Orient Express. Ja põnevaks see sõit ka kujunes. Meil oli au sõita 1. klassis – aga ei tasu nüüd silme ette manada “päris” kaasaegset rongi, pigem võiks mõelda mõnele oluliselt vanemale versioonile... Põhieelis selles klassis oli see, et kupee oli kahene, nojah, õhtu edenedes selgus küll, et inimesi oli kupees jah tõesti vaid kaks, kuid üksikuid muid elukaid oli ka natuke “kauba peale”. Aga muidu polnud hullu, ja kui väga lähedalt ei uurinud, nägi päris kobe välja. Valgust sai patareilaternatest, mida rongiteenijad aeg-ajalt vahetamas käimas pidid, kuna need ei kestnud just eriti kaua. Tualetis – ülatus-üllatus! – oli paber, aga valgust mitte. Seega käik sellesse asutusse öösel oma nigela taskulambiga ootamatut peatumist harrastavas rongis kujunes päris ... keeruliseks. Koridor ei sarnanenud küll filmides nähtuga, kus inimesed jutlemas ja suitsu tegemas käisid – see oli hoopis nii kitsuke, et mõnel hetkel läks vaja tublit logistilist korraldust, kui kaks inimest eri suunas liikuda soovisid. Aknad ja võred nende ees tuli karmide “soovituste” kohaselt peaaegu suletuna hoida, et vältida peatuspaikades soovimatute külaliste sisseronimist. Ja tõepoolest – rusikasuurune uuristus ka meie akna võres näitas, et tegemist pole mingi legendiga. Tegelikult on nende peatustega üldse segane lugu. Ametlikke vahepeatusi rongil ei olnud, kuid ikka ja jälle seisatas rong, mõnikord lühemalt, mõnikord päris üle poole tunni, seejuures ka täiesti keset tühermaad. Seega pole ime, et rong traditsiooniliselt u 3,5 tundi hiljaks jäi. Traditsiooniliselt seetõttu, et ma ei kuulnud ühegi inimese käest, et see rong iialgi oleks vähem kui kolm tundi hilinenud, seda kinnitatakse ka reisijuhis. Ent ometi paneb ettevõte saabumisajaks selle utoopilise tunni – neile tuleb järjepideva kangekaelse naiivsuse eest küll au anda!Aga nagu filmis, oli ka meil restoranvagun (mille hiilgeajad jäid kahtlemata aastakümnetetagusesse aega...), kus kenasti süüa anti nii õhtul kui ka hommikul.
Rannikul hoidusime päris turistidehorde koondavast kohast ja ronisime hoopis selle külje alla väiksele sinise mere ja palmidega ääristatud paradiisilikule Tiwi rannale, mis hooaja lõpul peaaegu nagu erarand üksikute inimestega. See-eest muidugi pärdikuid oli rohkem kui küllaga. Kaugelt vaadates väga armsad ja süütud tegelased – kuni üks mult nina alt laualt keeksijupi pihta pani! No hea veel, et fotokat kaasa ei krabanud. Samuti võis neid sageli tabada prügikastide sisu ümbrusesse laiali loopimas, kui nad näiteks muu prahi alt banaanikoori leida lootsid. Loomi oli veelgi. Näiteks majanaabriteks olid armsad helepruunid sisalikud, kes imehästi valdasid tardumise kunsti. Ja ühel õhtul pidime pimedas peaaegu otsa koperdama trepil kulgevale mutisuurusele karbis elukale, kes erakvähiks osutus (st meie “diagnoos”, ega ta ise ei öelnud!). Kaks päeva mängisimegi tõelist rannaturisti, istusime varikatuse all rannas ja lugesime! Aeg-ajalt lipsasime korraks end ka päikesele näitama, kuid ekvatoriaalkiirte all on see siiski väga lühiajaline lõbu, enne mida tuli end ikka vägeva kreemikihi alla mökerdada. Õhtuti ja hommikuti võisime end lõbustada kummaliste krabidega, kelle toimimine väga segaseks jäi: hüppasid liivas olevatest aukudest välja, siblisid muudkui hooga (külg ees, muide!) mööda randa, vahel krabasid suuri oksi ja üritasid neid suvalistes suundades lohistada, saades aga enamikul juhtudest laine poolt peagi vette lohistatud. Jäigi arusaamatuks, kas see oli nende arusaam surfamisest või siis üritasid koguda ehitusmaterjali (mis aga kuidagi nende urgu mahtunud ei oleks...). Igatahes kihas rand neist ja oma tegutsemist kommenteerima ei soostunud neist ükski.
Ühel päeva tegime väikse väljasõidu ühele läheduses olevale Wasini saarele. Või õigemini saare juurde, sest eesmärk oligi just snorgeldada ja uurida koralle ja kalakesi merepõhjas. Veealune maailm oli nii põnev, et unustasin oma pigistavad lestad ja ei lasknud end häirida asjaolust, et mul ei õnnestunudki hingamistoru paika “installeerida”, aga kuna kihk vette saada oli nii suur, ei viitsinudki lõputult sellega jamada. Seega uurisin kõike nähtavat suure puristamise saatel. Aga kaladele tundus minusugune uus mereelukas huvi pakkuvat, sest uudishimulikult ujusid nad lausa mu prillide vastu. Aga ilus oli nähtav tõesti! Ma ei hakka zooloogidele meelehärmi valmistama ja ära arvama, mis elukad seal kõik ringi lasid (lisaks lestastatud homo sapiensi’idele muidugi), aga multifilmidest tuttavad suured kollase-mustatriibulised ninaga kalad tulid tuttavad ette. Üldse oligi värvikirevus asi, msi kõige enam silma hakkas – sõna otseses mõttes. Teel saare juurde olime näinud ka delfiine. Njah, fotosid vaadates peate lihtsalt uskuma, et nende uimede küljes on tõesti delfiinid, sest ilusat pilti neist kiiretest ringisulpsatajatest kahjuks saada ei õnnestunud.
Igati mõistetav valik rahatähe kujundamisel!Nii et kui keegi erilist reisisihtkohta otsimas, siis Keenia on hea valik: seal on nii põnevaid elukaid, huvitavat loodust kui ka kaunist randa, kus palmialust varju nautida. Liskas veel kirjeldamatult palju hetki, mil mõtled, kas ikka tõesti veel samal planeedil viibid. Suhtlemise teeb lihtsaks inglise keel, mis seal enamikul suus, eelkõige just suurtes kohtades. Paljudel on tegelikult emakeeleks lustlikult kõlav suahiili keel – mis ka eestlasele sugugi raske hääldada ei ole (hakuna matata!), nii et kõige sagedamini kasutatavad sõnad saavad kähku selgeks. Tagasi jõudes oli lausa raske taas sisse elada nii heledate inimeste maailma, ning oli suur kiusatus ikka koos päikesega põhku pugeda. Ja esimesel päeval tööle minnes mustavalgetriibulist päiksevarju nähes võpatas süda esimese hooga äratundmisrõõmust ja käsi rabas fotoka järele: sebra! Nojah... Aga inimene on ju kohanemisvõimeline.
Rohkem pilte on välja pandud siia.
No comments:
Post a Comment